wb-homina-fourteenth-century-to-seventeenth-century-teaser
Close

14.-17. sajand

By J.K. Rowling

Loe esimest osa

Kuigi Euroopa maadeavastajad kutsusid seda kontinenti kohale jõudes Uueks Maailmaks, olid võlurid Ameerikast teadlikud juba ammu enne mugusid (igal rahvusel on mugude kohta oma termin, Ameerikas on kasutusel No-Maj, mis tähendab võlukunsti puudumist). Erinevad maagilise reisimise meetodid – luuad ja ilmumine kaasa arvatud –, rääkimata nägemustest ja ennustustest, tähendasid kõik seda, et isegi tagurlikumad võlukogukonnad suhtlesid üksteisega juba keskajast alates.

Põlis-Ameerika, Euroopa ja Aafrika võlukogukonnad olid üksteisest teadlikud ammu enne tavainimeste immigratsiooni Euroopast 17. sajandil. Nad teadsid, millised sarnasused kogukondade vahel eksisteerivad. Mõned perekonnad olid kohe kindlasti võluväega ja võluvägi võis ilmneda perekonnas, kus polnud mingit seost nõidade ega võluritega. Üldine osakaal võlurite ja mittevõlurite vahel paistab olevat sama, mida võib ka öelda No-Maj’ide suhtumise kohta, hoolimata nende sünnipaigast. Põlis-Ameerika kogukondades võeti mõned nõiad ja võlurid omaks, neid isegi ülistati, ja nad võitsid kuulsust ravitsejate või silmapaistvate küttidena. Teisi kiusati paraku taga, enamasti arvati, et nad on kurjadest vaimudest vaevatud.

Põlis-Ameerika legendil nahaskõndijast – kurjast nõiast või võlurist, kes võib end loomaks muundada – on alus täitsa olemas. See legend sai alguse animaagidest, kes ohverdasid lähedasi pereliikmeid, et saada muundumise võimet. Enamik animaage võtsid looma kuju, et põgeneda tagakiusamise eest või et hõimu heaks jahti pidada. Sellised alandavad kuuldused levisid No-Maj’idest ravitsejate poolt, kes teesklesid mõnikord võluvõimete olemasolu ja kartsid vahele jääda.

Põlis-Ameerika võlurite kogukond oli eriti andekas loomade ja taimede maagia osas, eriti just võlujookide osas oldi Euroopast kaugel ees. Suurim vahe Ameerika ja Euroopa võlukunsti praktiseerijate vahel oli võlukepi puudumine.

Võlukepi juured viivad Euroopasse. Võlukepp koondab võluväge ning teeb selle mõju täpsemaks ja jõulisemaks, kuid üldiselt on just kõige vägevamate nõidade ja võlurite tunnuseks see, et nad suudavad kasutada väga kõrgtasemelist võluväge ilma võlukepita. Nagu näitasid animaagid ja nõiajookide meistrid, on võlukepita nõidumine võimalik kõrgel tasemel, aga loitsida ja muunduda on selleta väga raske.

Close this
wb-homina-seventeenth-century-and-beyond-teaser
Close

17. saj ja edasi

By J.K. Rowling

Loe teist osa

Kui Euroopa No-Maj’id hakkasid Uude Maailma kolima, jõudis Ameerikasse ka üha rohkem Euroopa nõidu ja võlureid. Ka neil oli palju põhjusi kodumaalt lahkumiseks. Mõned läksid seiklusi otsima, aga enamik põgenes millegi eest: kas No-Maj’ide või teiste nõidade-võlurite tagakiusamise eest, või hoopis võlukunsti seadusesilmade eest. Viimased sulandusid tavainimeste sekka või peitsid end võlurite kogukonda, kus enamasti võeti Euroopa vendi vastu ja pakuti kaitset.

Aga kohe oli selge, et Uues Maailmas on nõidade ja võlurite elu raskem kui Vanas Maailmas. Sellel oli kolm põhjust.

Esiteks võeti reis ette vähese kaasavaraga, enamasti oli kõik ise tehtud. Kodus oli kõik nõiajookideks vajalik apteegist saada, siin tuli tutvuda tundmatute maagiliste taimedega. Võlukepimeistreid polnud. Ilvermorny Nõiduse ja Võlukunsti Kool, millest sai hiljem võlumaailma üks tippe, oli sel ajal vaid hädine maja kahe õpetaja ja kahe õpilasega.

Teiseks, No-Maj’ide tegevus maagiavabas kogukonnas tegi selle võlurite jaoks meeldivaks. Vähe sellest, et immigrandid sõdisid kohalike põlis-ameeriklastega, mis andis löögi võlukogukonna ühtsusele, tegid nende usulised veendumused nad igasuguse võlukunsti osas äärmiselt vastuvõtmatuks. Puritaanid süüdistasid üksteist okultistlikes tegevustes ning Uue Maailma nõiad ja võlurid olid põhjusega ettevaatlikud.

Viimane, ja ehk kõige ohtlikum probleem, millega võlurid Põhja-Ameerikas kokku puutusid, olid Püüdjad. Kuna võlurite kogukond Ameerikas oli väike, hargnenud ja salatsev, polnud neil oma seadusevalvureid. Selle tühja koha täitsid eri rahvusest võluritest palgasõdurid, kes moodustasid kardetud brutaalse üksuse, kelle eesmärk polnud jahtida ainult kurjategijaid, vaid kõiki, kelle pealt võis kulda teenida. Mida rohkem aeg edasi läks, seda korrumpeerunumaks Püüdjad muutusid. Paljud neist ületasid oma maagilise valitsuse jurisdiktsioonipiire ja nende meetodid olid julmad. Nad nautisid verevalamist ja piinamist ning pöördusid isegi kaasvõlurite vastu. Püüdjate arv kasvas 17. saj lõpus mitmekordseks ja on tõendeid, et tasu nimel võeti võlurite asemel kinni ka tavainimesi.

Kuulsad Salemi nõiaprotsessid aastatel 1692-1693 olid võlukogukonna jaoks tragöödia. Võluajaloolaste hinnangul olid vähemalt kaks kohtunikku tegelikult Püüdjad, kes klaarisid nii Ameerikas tekkinud tülisid. Paljud hukatutest olid tõesti nõiad, aga nendel polnud süüd tegudes, mille eest nad vahistati. Teised olid lihtsalt No-Maj’id, kes langesid kahjuks üldise hüsteeria ja verejanu ohvriks.

Salem oli võlukogukonna jaoks oluline palju tähtsamal põhjusel kui surmade pärast. Selle hetkeline mõju oli paljude nõidade ja võlurite põgenemine Ameerikast ja paljude teiste loobumine mõttest siia tulla. See tingis huvitavad erisused Põhja-Ameerika ning Euroopa, Aasia ja Aafrika kogukondade vahel. 20. sajandi alguseni oli Ameerikas vähem nõidu ja võlureid kui teisel neljal kontinendil. Puhtaverelised perekonnad, kes olid võlumaailma ajalehtede ning puritaanide ja Püüdjate abil toimuvaga kursis, lahkusid Ameerikast harva. See tähendas, et Uues Maailmas oli palju rohkem No-Maj’idest nõidu ja võlureid kui mujal. Kuigi need nõiad ja võlurid abiellusid ja lõid oma läbinisti võluperekonna, ei olnud Euroopa puhtavereliste ideoloogia Ameerikas nii suurt toetuspinda leidnud.

Salemi nõiaprotsesside ehk kõige olulisem mõju oli Ameerika Ühendriikide Maagilise Kongressi loomine 1693. aastal, pea sajand varem kui No-Maj’ide oma. Ameerika nõiad ja võlurid teadsid seda nimega MACUSA (enamasti hääldatud kui mah-kooz-ah), see oli esimene kord kui Põhja-Ameerika võlukogukond otsustas seadusi luua ja nii asutada oma maagilise maailma No-Maj’ide maailmas – nii, nagu oli juba tehtud teistes riikides. MACUSA esimene ülesanne oli mõista kohut Püüdjate üle, kes olid oma rahvast reetnud. Need, kes mõisteti süüdi tapmise, võlurikaubitsemise, piinamise ja muude julmuste eest, hukati oma kuritegude eest.

Mitmed kõige kurikuulsamad Püüdjad suutsid põgeneda. Neid otsiti taga üle maailma ja nad peitsid end No-Maj’ide sekka. Mõned neist abiellusid No-Maj’idega ja lõid pere, kus võluvõimetega lapsed eraldati tavalistest, sest nad võisid tähelepanu tõmmata. Kättemaksuhimulised Püüdjad, kes olid omade seast välja heidetud, andsid järglastele teadmise, et võlukunst on olemas, ja et nõiad ja võlurid tuleks iga hinna eest hävitada.

Ameerika võluajaloolane Theophilus Abbot tuvastas mitu sellist perekonda, kus usuti võlukunsti, aga vihati seda iga rakuga. Võimalik, et Põhja-Ameerika No-Maj’isid on maagia teemal raskem ära petta kui teisi, sest neid on mõjutanud Püüdjate perede võlukunstivastane meelestatus. Sel kõigel olid oma mõjud Ameerika võlukogukonna juhtimisele.

Close this
wb-homina-rappaports-law-teaser
Close

Rappaporti seadus

By J.K. Rowling

Loe kolmandat osa

1790 aastal kehtestas MACUSA 15. president Emily Rappaport seaduse, millega eraldada võlu- ja tavamaailm. See järgnes Rahvusvahelise Saladuse Statuudi rängale rikkumisele, mis tõi kaasa Rahvusvahelise Võlurite Liidu alandava kriitika MACUSA suunas. See rikkumine oli eriti ränk, kuna seda tehti MACUSA-s endas.

Lühidalt öeldes leidis aset katastroof, mis hõlmas president Rappaporti Aardevalvuri tütart (dragot on Ameerika võlukogukonna valuuta ja Aardevalvur on sama mis rahandusminister). Aristotle Twelvetrees oli suutlik mees, aga tema tütar hindas mõistuse asemel ilu. Ta tulemused Ilvermornys õppides olid kehvakesed. Kui ta isa karjääri tegi, elas tema kodus, võlukunstiga väga ei tegelenud ja pani energia riietusele, soengutele ja pidudele.

Ühel piknikul armus Dorcus Twelvetrees kaunisse No-Maj’isse nimega Bartholomew Barebone. Dorcus ei teadnud, et Bartholomew oli Püüdjate järglane. Tema peres võlukunstiga ei tegeletud, aga ta uskus vankumatult, et nõiad ja võlurid on halvad.

Dorcus ei adunud ohtu ja näitas Bartholomew’le väikseid trikke, kui viimane viisakat huvi üles näitas. Poisi küsimustele vastates reetis ta välja nii MACUSA kui ka Ilvermorny salajased aadressid, lisaks rääkis ta Rahvusvahelisest Võlurite Liidust ja kõigest, kuidas võlukunsti maailma eest varjata püütakse.

Kui Bartholomew oli vajaliku info kätte saanud, varastas ta Dorcuse võlukepi, näitas seda nii mitmele ajakirjanikule, kui aga jaksas, ja ajas seejärel sõbrad kokku, et kõik lähikonna nõiad ja võlurid maha tappa. Bartholomew levitas lendlehti nõidade ja võlurite kogunemispaikade aadressidega, ja saatis kirju prominentsetele No-Maj’idele, kellest mõned tundsid vajadust uurida, mis okultsed peod seal siis aset leiavad.

Bartholomew Barebone oli Ameerika võlukogukondade paljastamise üle nii elevil, et pingutas üle. Ta tulistas enda arust MACUSA võlurite pihta, aga tegelikult olid need hoopis No-Maj’id, kes ebaõnne kombel jälgitavast majast väljusid. Õnneks ei saanud keegi surma. Bartholomew vahistati ja saadeti vangi, MACUSA ei pidanudki sekkuma. See oli MACUSA-le suureks kergenduseks, sest nad olid raskustes Dorcuse tehtud kahju heastamisega.

Bartholomew oli lendlehti jaganud innukalt, mõned ajalehed olid isegi Dorcuse võlukepi pildi ära trükkinud ja märkinud, et seda vibutades „said nagu kabjahoobi“. MACUSA majale pöörati nii palju tähelepanu, et see tuli mujale kolida. President Rappaport pidi Rahvusvahelisele Võlurite Liidule tunnistama, et ta pole kindel, kas kõigi võluritest kuulnud inimeste mälestused on pühitud. See leke oli nii tõsine, et selle järellainetust oli tunda veel aastaid.

Kuigi paljud võlukogukonnas soovisid Dorcuse eluaegset vangistamist või isegi hukkamist, veetis ta vanglas vaid ühe aasta. Täielikult häbistatuna ja läbinisti vaimselt murtuna kolis ta hoopis teistsugusesse võlukogukonda ja elas oma elupäevade lõpuni vaid peegli ja papagoi seltskonnas.

Dorcuse tegu tingiski Rappaporti seaduse sünni. Rappaporti seadus kehtestas võlu- ja tavamaailma vahele ranged piirid. Võlurid ei tohtinud enam No-Maj’idega sõbrustada ega abielluda. Karistused olid karmid. Suhtlemine No-Maj’idega tõmmati igapäevaelu toimimiseks vajaliku piirini.

Rappaporti seadus suurendas kultuurilist lõhet Ameerika ja Euroopa vahel. Vanas Maailmas oli alati olnud teatav salajane koostöö ja suhtlemine No-Maj’ide ja võlukogukondade valitsuste vahel. Ameerikas toimis MACUSA tavainimeste maailmast sõltumatult. Euroopas sõbrustasid ja abiellusid nõiad ja võlurid No-Maj’idega, Ameerikas peeti neid üha süvenevalt vaenlasteks. Kokkuvõtlikult öeldes ajas Rappaporti seadus Ameerika võlukogukonna veelgi sügavamale maa alla.

Close this
wb-homina-1920s-wizarding-america-carousel-teaser
Close

Võlukunst 1920ndate Ameerikas

By J.K. Rowling

Loe neljandat osa

Ameerika võlurid mängisid aastatel 1914-1918 Esimeses maailmasõjas oma osa, kuigi suurem osa No-Maj’idest ei teadnud nende panusest midagi. Kuna võlureid oli mõlemal poolel, polnud nende osalemine otsustava tähtsusega, aga nad suutsid lahinguid võita ja oma võluvõimetega vastaseid hävitades tavainimeste elusid säästa.

Sellel polnud MACUSA rangele hoiakule mingit leevendavat mõju ja Rappaporti seadus jäi jõusse. 1920ndateks aastateks oli Ameerika võlukogukond palju suuremas salastatuses kui Euroopas ja abielluti vaid võlumaailma liikmetega.

Dorcus Twelvetreesi katastroofiline paljastus jättis oma jälje ka sõnavarasse, „dorcus“ tähendas nüüdsest idiooti või saamatut isikut. MACUSA jätkas nende isikute ränka karistamist, kes rikkusid Rahvusvahelise Salastatuse Statuuti. MACUSA oli Euroopaga võrreldes sallimatum kummituste, poltergeistide ja fantastiliste olendite osas, sest nad kõik tõstsid riski paljastada võlumaailma No-Maj’idele.

1892 aasta Suure Lumeinimeste Ülestõusu järel (loe täpsemalt Ortiz O’Flaherty raamatust „Lumeinimese viimane vastupanu“), koliti MACUSA peakorter ümber viiendat korda. Sel korral Washingtonist New Yorki, kuhu see jäi 1920ndateni. MACUSA president oli sel kümnendil andekas Savannah nõid Seraphina Picquery.

1920ndateks oli Ilvermorny Nõiduse ja Võlukunsti Kool õitsenud juba üle kahe sajandi ja seda peeti üheks parimaks maagilise hariduse asutuseks maailmas. Lisaks üldharidusele on kõik nõiad ja võlurid oskuslikud võlukepi kasutajad.

19 sajandi lõpu seaduste järgi pidi iga Ameerika võlukogukonna liige kandma kaasas võlukepiluba, mille eesmärk oli pidada arvet maagiliste tegevuste üle ja tuvastada süüdlasi võlukepi järgi. Suurbritannias oli Ollivanderi pood see üks ja ainus, aga Põhja-Ameerikas oli neli suurt võlukepimeistrit.

Chocktaw päritolu Shikoba Wolfe oli kuulus põhiliselt tormilinnu sabasulgede kasutamise poolest (tormilind on maagiline Ameerika lind, kes on suguluses fööniksiga). Wolfe’i võlukepid olid enamasti äärmiselt võimsad, aga neid oli raske allutada. Need olid eriti hinnatud just moondujate seas.

Mugu päritolu Johannes Jonker, kelle tavainimesest isa oli mööblitisler, tegi endast hinnatud võlukepimeistri. Tema võlukepid olid väga hinnas ja neid oli tavaliselt võimalik tuvastada pärli järgi. Jonker eksperimenteeris paljude südamikega, aga ta eelistas Wampuse kassi karva.

Thiago Quintana raputas maailma oma haruldaselt pikkade võlukeppidega, milles oli Arkansase Valge jõe koletise läbipaistev selg. Selle võlukepiga tehtud loitsud olid jõulised ja elegantsed. Süüdistused jõekoletise liigpüügi kohta vaibusid, kui selgus, et Quintana on ainus, kes oskab neid püüda. Selle saladuse viis ta endaga hauda ja sellest ajast pole Valge jõe koletisi võlukeppide tegemisel kasutatud.

New Orelansi kuulus võlukepimeister Violetta Beauvais keeldus aastaid paljastamast, mis südamikku ta mayhaw puidust võlukeppides kasutab. Lõpuks selgus, et ta kasutab rougarou karva. Rougaru on ohtlik koera peaga koletis, kes elab Louisiana soos. Räägiti, et Beauvais’ võlukepid tõmbavad musta maagiat ligi nagu veri vampiiri, aga paljud 1920ndate Ameerika võlumaailma kangelased kasutasid lahingus ainult Beauvais’ võlukeppi. Ka president Picqueryl oli üks.

Erinevalt 1920ndate No-Maj’ide kogukonnast, lubas MACUSA nõidadel ja võluritel alkoholi tarbida. Paljude kriitikute arvates tõmbas see kainete No-Maj’ide linnades nõidadele ja võluritele liialt tähelepanu. Aga ühel harukordsel heldel hetkel oli president Picquery maininud, et võlukogukonna elu Ameerikas on niigi raske. Nii ta personaliülemale ka ütles: „Itsitamisvee teema pole vaieldav.“

Close this
Avastage veel selle kohta
Fantastilised elukad ja kust neid leida